Jalta, Krimm...

Siis kui Eestisse veel soojad ilmad jõudnud polnud (ehks siis selle kuu alguses) veetsin mina nädala emaga Musta mere ääres Jaltas :) Kohale jõudmine oli paras seiklemine... Sõitsime ühe bussiga Riiga, kolasime seal paar tundi ringi. Siis teise bussiga (öö otsa!) Kiievisse. Rohkem ma öist bussisõitu küll proovida ei taha. Kiievis oli meil samuti natuke aega. Tutvusime linnaga... nii nagu meile kombeks: valisime ühe suvalise suuna ja jalutasime selles suunas. Kaarti või mingit reisiteatmikku ei kasutanud:) Leidsime juhuslikult botaanikaaia üles. Käisime ühes õigeuau kirikus ja süütasime küünla, soovides, et reis hästi läheks. Leidsime ka botaanikaia ja Püha Vladimiri katedraali (St.Vladimir Cathedral). Botaanikaaeda me sisse ei saanud, aga kirik oli ilus. Eriti väljastpoolt.

Kiievist sõitsime rongiga Simferoopolisse. Jälle öö otsa. Aga öö rongis on tunduvalt mõnusam kui öö bussis. Simferoopoliga me ei tutvunud pikemalt. Otsisime hoopis trolli, millega Jaltasse sõita. Üle kahe tunni trollisõitu:)

Jaltas nägime palju vaeva oma ööbimiskoha leidmisega. Küsisime väga mitmel korral teed; pärast selgus et kõik juhatasid meid õigesti, aga meie lihtsalt ei saanud päris täpselt aru. Aga inimesed on seal väga abivalmid ja sõbralikud. Neil seal Jaltas on olemas Lenini kuju. Peaga isegi. Ja vahel istub seal peas lind ka.

Võtsime rannas päikest ja käisime Mustas meres ujumas. Huvitav miks seda Mustaks mereks nimetatakse... Helesinine oli hoopis.

Külastasime ka Krimmi sümbolit - kaljunukil ehitatud Pääsupesa lossi. Värisesime seal üleval mõlemad nagu haavalehed:P Järgmisel päeval köisraudteega sõita polnud üldse nii jube. Kummaline ju tegelikult.

Jalta lähedal asub kuulus (väidetavalt, mina sellest midagi vaem kuulnud ei olnud... aga samas minu teadmised Ukraina kohta on üleüldse väga nigelad) botaanikaaed. Aga suur oli see küll. Isegi liiga suur. Kohe nii suur, et me suutsime seal ära eksida. Jõudsime välja mingile väga kummalisele teekesele, kust avanes ilus vaade merele... Aga kas me olime veel botaanikaaias või juba seal kogemata välja jõudnud, seda ei tea me siiani. Peame ilmselt järgmisel aastal tagasi minema ja järgi uurima. Aed oli tegelikult väga ilus. Ema sattus sealsetset roosidest vaimustusse. Neid oli seal tõesti väga palju.

Kõige sügavama mulje jättis mulle siiski kaktuste kasvuhoone, mis asus botaanikaaiast eemal. Oeh... sellele mõtleminie võtab jälle kohe päris tummaks. Oleks endal ka nii palju kaktusi... Või kasvõi natukenegi nendest, mis seal... Muide, seal on võimalik mõningaid kaktusi ka välitingimustes kasvatada.




Ja ongi vist kõik... Ehk satun sinna veel kunagi tagasi. Koht on seda väärt küll. Aga samas... maailmas on veel teisigi paiku, mida vaja avastada...