Jõululaat

Panin homseks jõululaadaks asju kokku, hakkasin ühele sallile hinda välja mõtlema ja äkki avastasin, et ei tahakski seda salli ja suurt rätikut maha müüa. Muidu ju täitsa ok mõte, aga ma tean, et ma ei kannaks seda rätikut. Salli ma võibolla isegi kannaks. Vahel. Harva. Võibolla tunneks keegi teine neist rohkem rõõmu. Ma lihtsalt istun ja vaatan, et päris ilusad asjad olen valmis kudunud.
Punasel sallil, mida ma türgi päritolu lõngast koon, on veel vaid paar rida ripskudet ja äärepits puudu. Huvitav, mis siis saab, kui see valmib ükskord? Kas ma siis samamoodi istun ja vaatan, aga ei kanna?
Kusjuures eile ma vist nägin ühte oma maha müüdud salli. Vist, sest väga lähedalt ma ei näinud ja küsida ka ei tahtnud, kuigi võimalus oleks olnud küll. Aga tundus küll sedamoodi :) Väga hea tunne oli. Ilus sall on. Ja mul on hea meel, et omanik seda ikka kannab.
Ma nüüd vaatan veel natuke aega ja eks näis, millega homme sinna laadale jõuan.