võta aega olla püha...

Tegelikult tahtsin juba laupäeval sellest kirjutada, aga kui lõpuks arvutini jõudsin, siis... ei olnud enam sõnu, mida kirjutada, ega ka tuju kirjutamiseks. Täna ei ole ka neid eriti, aga kirjutan lühidalt siiki oma viimasest muusikaelamusest.

Käisime emaga laupäeval kontserdil "Aeg olla püha". See oli küll täiesti kirjeldamatu elamus. Rebecca Kontuse imeilus hääl ja hästi valitud laulud lihtsalt läksid hinge! Ja Salemi kirik on väga ilus ja lihtne. Ma ei olnud seal varem käinud. Aga mulle meeldis.

Ja sõnad ongi otsas. Püüan hoopis meenutada neid kuuldud laule. Mis küll on jazzis sellist, et see nii-nii väga meeldima hakkab? Ei tea, aga kui võimalus on, siis ma kuulan. Ja naudin.

AH, aitab ka. Pole ju mõtet kirjeldada kirjeldamatut.